reisieelne ärevus oli esmaspäeva õhtuks tõusnud haripunkti. see väljendus selles, et mul oli absoluutselt kõik pakkimata.. ning selle asemel, et pakkida, istusin ma msnis ja chattisin...
mingil ajahetkel öösel ma siiski suutsin end nii kaugele saada, et osa asju ära pakkisin, seda suuresti just seetõttu, et ma poleks muidu voodisse mahtunud..
Esimene päev, 20.07.2004 (Tallinn-Pärnu-Leedu)
nii..koidabki teisipäeva hommik.. koti pakkimisel on nüüd ikka täiesti teine minek:) lõpuks..enam-vähem kõik asjad pakitud.. (midagi peab alati koju jätma;)) asumegi teele Veronika juurde ja sealt edasi balti jaama. seal on mõned inimesed juba ees. kuid kedagi me ju ei tunne.. "küll saame tundma" mõtlen... suur on mu rõõm, kui näen tuttavat nägu..Ingrid Saaremaalt!!! hehe... üks tösine soaare inimene ikka ka kaasas:) ja suurem veel on mu üllatus, kui saan teada, et mu endine klassivend Robert on ka koos oma tüdrukuga meie reisil:) suurema osa pärnusse sõidust vestleme Veronikaga, sest ega meiegi ju kuigi kaua pole tuttavad olnud. pärnus tormame wc'sse:) meenutab juba tõelist bussireisi;)
pärnus läheb buss täis. edasise sõidu räägime ikka veel Verruga, sest..olgem ausad, kedagi ei tunne ju!
õhtul jõuame kuhugi Läti ..mingisse kohta, kus on siis õhtune pikem pesemise ja magamasättimise peatus. see on midagi meie vabaõhu museumi sarnast, igatahes, seal on metssiga ja muudki loomad aia taga..kuid selle eest, et neile lähemale minna küsib üks onu raha.
meie Verruga leidsime hoopis midagi lahedamat, nimelt laste mänguplatsi:) ja kõõlusime natuke kiikedega(jõudsin järeldusele, et seelikuga vedrukiige otsa ronida on suhteliselt rumal tegu!!!) ja siis võtsime ette karusselli:) tegime endale ise natuke hoogu. kuid siis selgus, et see ei jää kuidagi seisma!! paanika!!!.. õnneks siiski Verru suutis selle kuidagi pidurdada.
läheme bussi tagasi ja sätime end valmis esimeseks ööks bussis... mis saab olema oodatult ebamugav...
Teine päev, 21.07.2004 (Varssavi)
hommikul on liiiiiiiiga vara äratus! uniselt ronime bensiinijaama wc'd avastama.(reisist on õnneks liiga kaua möödas, ma enam ei mäleta, kus need kõige ebameeldivamad elamused meil pesemispeatustega seoses olid:))
igatahes. Varssavi... Poola pealinn... kus ma pole veel kunagi käinud. linna magab. mida muud ongi oodata, olgem ausad, kell pole veel üheksagi.
aga midagi ei jää üle, peab liikuma hakkama. üks grupp otsustab minna juudi getosid vaatama.. see tundub mulle meeletult põnev ja kuna midagi targemat teha pole niikuinii, siis haagimegi kolmekesi end neile sappa(mina,Ingrid ja Verru). koha peal tabab meid aga suur pettumus, getodest on järel vaid mälestusmärk ja mingi letike, kus onu müüb suveniire...
siis läheme linna peale kondama ja kohvi otsima, sest uni on suhteliselt silmas:) lõppkokkuvõttes maandume ikkagi PizzaHutis, kus tundub kõige odavam olevat. selleks ajaks oleme jõudnud selgusele, et poolakad ei räägi ühtegi teist keelt. (inglise keelt kindlasti mitte!!!) isegi mitte teenindavas sektoris. lõpuks saame siiski oma tellimused esitatud ja toidu kätte. ja söönud ning läheme uuesti linna avastama. ilmadega meil vedas:) et siis sattusime vist üle-euroopalise kuumalaine peale:) igatahes, meeletult palav oli, seega otsisime jahutust Varssavi põnevamateist vaatamisväärsustest -- kirikutest, mida seal jätkub iga nurga peale, ja mis kõik on omaette vaatamisväärsused. ühes päris kauges kirikus olles, mainis Verru, et see kirik on talle kuidagi eriti hingelähedane. seega otsustasime seal veidike kauem istuda... kaugelt kuulsin mingit tumedat müdinat.. mul judinad juba jooksid mööda selga..et mite ometi äike!!! see veel puuduks..et kohe reisi algues mu närvid nii proovile pandaks.. kahjuks osutuski see tõesti äikeseks..ja sa süda veel milliseks!!!! välgud sähvisid iga paari sekundi tagant ja mürin rullus üle taeva nagu suured sõjavankrid muiste. ja järsku..ilma igasuguse hoiatuseta... välgu ajal meeletu ragin meie peakohal. meie kolmekesi, kes me istusime täpselt torni all, röökisime kõik täiest kõrist. et siis.. välk lõi sisse... tänu Jumalale piksevarraste eest!:) muidu oleks me ... kurvalt lõpetanud..kuid jah.. tookord lõppes asi lihtsalt väga suure ehmatuse ja torni kellasüsteemi rivist välja minemisega...kogu ülejäänud pooleteist tundi, mis me samas kirikus vihmavarjus veetsime(lootuses, et välk kaks korda ikka samasse kirikuse ei löö), helisesid kellad lakkamatult. egas muud polnudki..kui uuesti bussipeale minna:) vähemalt oli äike õhu natukenegi normaalsemaks tõmmanud.
jätkus bussisõit läbi Poola, mis pole just mitte kõige huvitavam, eriti kui olla teda juba korra või paar läbi sõitnud.. kuid siiski ei saa mainimata jätta, et kirikud on seal võimsad..igal pool..mitte ainult suurlinnas...
taaskord õhtune pesupeatus..kusagil..arvatavasti suht jubedas bensukas..kugi..mäletan veel seda, et kõige hullemad olid alles ees.... ( pesin siin külma veega pead!!!! ai, kus hakkas pärast valutama!)
Kolmas päev 22.07.2004 (Viin)
taaskord seljataga peaaegu magamata öö bussis, ärkan lausa kergendustundega Viini lähistel. bensiinijaamas selgub, et WC järjekord on väääga pikk.. nii seamegi sammud üle suure tee teise bensukasse..see võib kohalikel ikka päris muigamavõttev vaatepilt olla..hirmuniste nägudega, magamisriietes ja pesukotid kaenlas rahvas sebib lihtsalt ringi..osad üleatavad teed iluasti selleks ettenähtud kohas(mis on suht totralt kaugel), teised silkavad autode vahelt üle. kuid, ega teisel pool ka olukord märkimisväärselt parem ole..sest seal on täpselt samuti vaid kaks kabiini. ja meid on ju bussis kokku üle 60 inimese.
lõpuks saame siiski minema.. ja suundume Viini südalinna poole. läbisõites tutvustavad bussijuhid meile mõningaid linna vaatamisväärsusi. buss peatus kusagil raekoja lähistel, kuhu pidi meile ka kaheksa tunni pärast uuesti järgi tulema.
kõigepealt võtame suuna ühele kaugusest paistvale eriti ilusale kirikule. sellest jäävad eriti eredalt meelde võrratud vitraazid, millesarnaseid ma pole küll kusagil varem näinud. seejärel läksime linna avastama. kuid Viin on SUUR. väga väga suur:) ja jalad olid juba eelmisest päevast valusad. pealegi, ilm oli taaskord tuurid üles võtnud, kogu südamest lootsime, et uuesti äikest ei saa.. kuid..sams...esimese pargini jõudes tõdesime, et ega vihma vastu ikka enam midagi ei oleks.. ning lasime murupritsidel end võimalikult märjaks pritsida... üldse, Viinis olid kõik veeallikad(reeglina siis purskaevud) meie suured sõbrad sest ilm oli tõesti veel kuumem kui eelmisel päeval. trotsides väsimust, kuumust ja kõike muud ka..vantsisime vapralt edasi. kuid kahjuks avastasime, et Viin on ka väga kallis linn. õnneks sattusime juhuslikult ühte supermarketisse, kus siis enda toiduvarusid täiendasime ja mõnusa tassi kohvi jõime(minu oma oli liiiga kange!!!kuigi võtsin topelt piimaga...neil seal..jah..kange kohvi:))
tatsasime aga edasi... Ingrid, kes oli varem seal juba korra käinud, tahtis meile väga näidata ühte maja. seda otsides leidsime kõikvõimalikke huvitavaid kohti..(see..kas ka too õige maja meile teepeal ette jäi... pole sugugi kindel) eriti äss leid oli meil üks WC, mis oli tasuta.. ja kus oli JAHE!!! pealegi oli seal väga joodav ja külm vesi..käisime seal mitu korda oma joogipudeleid täitmas. edasi viis meie tee meid võrratult ilusa lossikompleksini. kahjuks ei suutnud ma välja selgitada, mis lossiga oli tegemist, kuid see ei pruukinudki üldse mingi oluline vaatamisväärsus olla..sest Viinis on meeletult igasuguseid paleesid..kuid siiski... ei tea..ilus oli! ja ma olin vaimustuses sellest vaatest, mis sealt paistis...et siis kolm künkakest, mida ma suure sõõmuga mägedeks hüüdsin( ma polnud õigeid mägesid kunagi näinud). loomulikult käisime ja vaatsime ära ka Straussi-onu kuldse kuju ja ooperiteatri. Viinist on mul palju pilte. pärast kahetsesin küll, et nii palju filmi ära raiskasin, kuid, mis tehtud, see tehtud. natuke oli veel bussini aega, kui me end murupritsidega uuesti märjaks kastsime ja vaikselt bussi peatumiskoha suunas liikusime... mainin siinkohal ära, et viimasest kahest tunnist veetsime me siiski suht palju horisontaalses asendis..pargipinkidel(jalad olid jube läbi!!! ausalt ka!!) ja kui siis lõpuks ometi saabus (lausa oodatud) hetk, mil pidime bussi peale minema..siis.. mida polnud oli buss. ootasime siis kõik seda ligi kolmveerand tundi. ummik oli.. buss jäi sinna kinni.. tagantjärgi selgus, et põhjus oli suuresti selles, et hommikune peatus nii pikaks venis. kuid midagi head siiski oli ka selles pikas peatuses, nimelt sai mõne reisikaaslasega juba rohkem rääkida jne...
lõpuks buss siiski tuli ning me ronisime pardale. millaski tegime peatuse kusagil..kohas, kus sai ka dušši all käia..see peatus venis lausa kahekordselt pikaks, sest kui avastati, et see võimalus on, siis anti tund aega juurde.. mul oli kõige hullem mölapidamatus.ja kõik põgenesid mu eest juba... seega..taaskord aeg leida uusi tuttavaid... vaatasin siis ringi ja nägin enda juures bussi kõrval seismas kahte poissi. seisid seal kuidagi nii..üksi ja mul oli eriti imelik nii olla, et ma midagi ei ütle(naerukoht).. ja siis läksingi nendega rääkima. noorem oli jutukas, vanem paistis natuke endassetõmbunum, kuid toredad tundusid kohe algusest peale mõlemad. kui lõpuks ometi teada sain, mis nende nimed on (Mattias ja Leevi..ääästi head meelde jätta:)) sai natuke veel nende kohta pärinud..ja niisama lobisenud... njah.. kõige eredam mälestus on sellest küll..siis see, kui Mati midagi ütles, et kas tal oli keegi klassiõde ka Triinu-nimeline või midagi taolist..ja siis mainis selle kohta..et too käis Jaapanis.. modelliks!!! ma oleks peaaegu surnud sinnasamasse... rääkisin siis Verrule(kes ka meie seltskonnaga liitunud oli) ... oma.. lugusid..jaapanist..ja modellidest:')
bussis avastasin, et need on needsamad poisid, kes minust diagonaalis pink tagapool istuvad, kellele ma ühel hommikul olin herneid pakkunud..ja kes neid keeldusid vastu võtmast...(alguses arvasin, et mina olen liiga hirmus...)
õhtul läbi ülejäänd Austria sõites vaatasime "Helisevat muusikat", mis sobis lausa ideaalselt selle fantastiliselt ilusa maastikuga. ei saa mainimata jätta, et sattusin mägedest vaimustusse! andsin endast parima, et neid pildistada..kui taipasin, et väljas on pime, ja ma püüan läbi klaasi välguga pildistada, siis.. jah... ise ka häbenen oma rumalust! mingil ajahetkel siiski uinusin.. natukeseks vähemalt.. et siis ülejäänud öö jälle siputada... buss ju ikkagi...
Neljas päev, 23.07.2004 (Veneetsia ja Verona)
..hommikul silmade lahtisaamine muutub üha raskemaks... kuid siin peab ärkama! siin saab ju dušši alla!!! see on midagi sellist, mida ei saa kasutamata jätta. ok.. need võimalused on seal ikka eriti algelised, kuid ma ei ootagi euroopa liidu vanematest liikmesriikidest euronõuetele vastavat sanitaartehnikat! see kogemus on mul Pariisist vägagi hästi käes:)
kui pesemisaktsioon on lõppenud, jalutame natuke ringi. ja leiame Vahemere:) tore leid on, kuigi vesi pole just kõige ilusam. peagi koguneme uuesti ja asume teele Veneetsia suunas. seda vaporettoga. ahhetamist ja ohhetamist jätkub, sest midagi sellist ma pole ikkgai kunagi näinud, olgem ausad! Itaalia ikkagi!!
kohale jõudes ei teagi kohe alguses, mida peale hakata.. suundume siis lihtsalt ainukesse võimalikku suunda, kanalist eemale. minu ootused enne Veneetsiat olid väga suured, kuid neid asuti varakult kummutama. kõik rääkisid sellest, kuidas seal haiseb ja kui räpane seal on. ega nad väga valetanudki, kuid siiski, polnud see pilt ka nii hull, kui mulle maaliti. kirevad poed, nunnud sillad, otseloomulikult kanalid(kuigi roheka ja läbipaistmatu veega), paadid, kitsad tänavad... tõeliselt omapärane. alustasimegi Verru ja Ingridiga poodide läbikammimist, sest suveniire oli siit ju hädasti vaja. pealegi oli poodides sees väga hea, sest seal kuulus reklaami juurde väike silt: "air conditioned".. päeva jätkudes mõistsime selle mõtet aina paremini. ühte peab küll ütlema, see linn oli üüratult kallis.
Ingrid pakkus mingil hetkel välja idee, et me võiks minna ja vaadata, et meil on reisil üks vabakoguduse pastor oma perega ja nad korraldavad igal hommikul enne kuhugi minekut palve ja piiblilugemise. leidsimegi nad üllatuslikult krgesti üles, kuid olime hiljaks jäänud... nad olid lugemise juba lõpetanud, kuid palve oli veel olemata. siiamaani on mul selgelt meeles pastor Heiki sõnad:"täna on teil ainulaadne võimalus palvetada siin, Veneetsias." oli tõesti harukordne! eriti, kui seljataga on mitu kurnavat päeva, kus pole palveks rohkem aega olnud, kui öösiti.. enne uinumist.. edasi läskime koos nendega, kuid peagi kaotasime nad silmist..kuigi Inga, kes samuti koos nendega oli, veidi kauem me silmapiiril püsis..kadusid nad siiski...
edasi suundusime uuele osturetkele.. temperatuur oli tõusuteel.. seega ostsime midagi väga vajalikku, nimelt lehvikud. nende järgi võis linna peal selgesti turiste eristada kohalikest. alates 12-1'st loomulikult ei olnud enam mingit probleemi eristamisega -- kõik olid turistid, egas' kohalikud lollid ole, et nad kõige kuumemal ajal heast jahedast toast välja, linna peale jalutama ronivad.. meie veetsime ligi kaks tundi ühes kohvikus..ning vältimaks seda, et meid sealt välja visatakse, näksisime ühte kallist võileivakest(mis oli megahea)
tegime siis veel paar ringi südalinnale peale ja hakaksime vaikselt sadamasse tagasi sammuma. peale kerget ekslemist kanalite ja kitsaste teekeste vahel, suutsime leida ka oma sihtkoha. istusime siis seal kanali ääres ja kõlgutasime niisama jalgu. saime uuesti kokku Ingaga ja lobisesime päevast, mõlemad hämmastunud, kuidas me küll ää kadusime.
tagasi üle mere ja bussi. jätkub sõit läbi Itaalia. paari tunni pärast jõuame Veronasse, Romeo ja Julia kodulinna. lõpuks ometi avaneb meil võimalus näha mõnes linnas ka õhtust elu. läheme koos väikese grupiga jalutama ja linna uudistama. seal on suur amfiteater, kuid sinna ei saa kahjuks sisse..isegi piiluda ei lubata, sest seal toimub etendus. soovitatakse hommikul tulla, kuid me olime ju kõigest läbisõidul. meie seltskonda sigineb juurde uus liige, üks väike poiss, kes on oma pere ära kaotanud. vähemalt nii meile mainitakse. juu ta on keegi alumiselt korruselt, sest minule on ta täiesti võõras nägu. Veronas olime põhiliselt koos Leevi ja Ingaga. pressisisn Leevilt välja kõikvõimalikke .. teadmisi:) suureks rõõmuks sain teada, et ta on käinud mitmeid kordi PP'l ja ka GU pole talle võõras..kaugeltki mitte... veel suurem oli mu rõõm siis, kui ta teatas, et talle Breakthtru meeldib(siis meie noorteka poiste bänd). ja Todd ka! üldse sain teada, et meie muusikalised ja ka muud maitsed on vägagi sarnased. mis on iseenesest suht loogiline, vabakoguduslased siiski:) (et siis, nad on selle sama pastori pojad)
Viies päev, 24.07.2004 (Monaco ja Avignon)
hommikul püüab Verru mind meeleheitlikult äratada, sest vaade on täiesti üle kõige. mäed.nüüd ikka juba tõelised kaljumäed.kuid pikk bussireis on oma töö teinud, nii, kui ma hetkeks silma kinni lasen, uinun uuesti..ja nii iga kord. õnneks Veronika ei anna siiski alla ja nii näen vähemalt natukenegi seda maalililst loodust.
buss pargib end ühte parkimismajja. selle koha märksõnaks on, et seal on WC's joomine keelatud. siis tegelikult on see vist mittesoovitatav vee kehva kvaliteedi tõttu, kuid hilisemate tähelepanekute põhjal kaldun arvama, et tegemist on kavala reklaaminipiga...
sel hommikul jõuame õigeks ajaks Piibli lugemisele ja palvusele. oh seda hirmu, kõiki pannakse lugema! ja siis veel oma mõtteid avaldama! aga, saab ka sellest kuidagi üle:) üsna pikale koosolekule järgneb fotosessioon, sest palmid, kaktused ja jahisadamad keset linna, pole meil siin kaunil kodumaal just mitte igapäevane nähtus.. edasi suundume linna väljakule vahtkonna vahetust vaatama. seda saame aga kõvasti oodata ja päris parajas päikeselõõsas. seejärel on suur soov näha merd. njah.. lõpuni aus olles loomulikult on soov merd rohkem ikka oma käega katsuda:) kuid aega pole meil ju piiramatult ning rand on suhteliselt teises linna otsas. tuleb minna bussiga, mida me ka teeme. õige bussipeatuse leidmine võtab tiba aega, kuid tänu sellele, et meie väike Inga on polüglot, istume me peagi õige bussi peal ja sõbralik juht annab isegi õiges kohas märku maha minna. meri on võrratu. vabandust! Vahemeri on võrratu! kalad ujusid kõigest paar meetrit kaldast... vesi oli selge, SOOLANE ja soe..üldse, temperatuur on meeldivalt jahedam kui Veneetsias, kuid siiski tuntavalt üle 30 kraadi. kahjuks olin mina see õnnetu, kel ujumisriideid kaasa polnud. kuigi see mind väga segas, ei takistanud see mul vähemalt jalgupidi vette minna. juhtus see, mis tavaliselt, ma olin pükstega vees ja puusadeni märg. õnneks suure vaevaga suutsin siiski end vaos hoida ja üleni riietega vette ei hüpanud. ega ma muidu nii märjaks poleks saanud ka, kui need kalad poleks nii ahvatlevalt lähedal ujunud. ma lihtsalt nii väga tahtsin neile pai teha.. kuid kuum päike ja veel kuumem kiviklibu rannas(neil pole seal liiv ju!) kuivatasid mu püksid peaaegu täielikult selleks ajaks, kui me hakkasime uuesti bussi poole minema. mälestuseks sain sealt rannast kaasa kaks püksisääre palistusetäit kivikesi..mida jätkus sealt pudenema lausa koduni välja! ja siingi sai viimased sealt lihtsalt välja lõigatud.
tagasi bussi juurde jõudes avastame, et ka seal on mingi ujumiskoht, kus siis paljud meie omad suplevad. minul on aga meeletu joogijanu, sest hommikul ei saanud ju oma veevarusid täiendada. Suundun siis koos pereisa Heikiga kuhugi ülespoole(buss on mitu korrust maa all), et sealt vett osta. ossa süda, kui kallis seal väike veepudel oli!!! matan esimese hetkega oma janumõtted maha. kuid Heiki ostab siiski, ja tõeliselt hea kristlasena annab mulle ka lonksu. bussi juures mängivad bussijuhid kaarte. Leevi teatab, et nad mängivad selle peale, kes sõitma hakkab:') ja tõepoolest..naljatilad..mängivadki selle peale!
kui kõik hilinejad ka ära oodatud on, asume uuesti teele. sihtkoht on juba nii lähedale jõudnud, Taizésse jõudmiseni on jäänud alla 24 tunni. teel Avignoni näeme mitmes kohas suuri metsatulekahjusid. bussijuhid püüavad meid veenda, et nii hirmutavad prantslased konni metsast välja... kah võimalus muidugi:')
Avignonis jääb esialgu mulje, et me ei jäägi seal peatuma, vaid sõidame lihtsalt läbi. bussijuhid on aktsioonis, kohas, kus tee on tõkestatud, läheb üks ja tõstab lihtsalt koonused eest ära ja sõit jätkub. kuid oh seda õnnetust, jõuame hoopis politseionudeni... kiiresti ( no nii kiiresti kui see kahekordse bussiga üldse võimalik) kobime uuesti õigesse kohta. natuke ekstreemi ka, nimelt selleks, et saada parkimiskohta, pidi buss läbi sõitma müüriväravast. sellejärgi on kerge oletada, et ennevanasti seal teedel 4 meetri kõrgusieid busse ei liigelnud(kuigi olen veendunud, et see avaus on üldse hiljem kõrgemaks tehtud).esimene asi, mis linnaga seoses meenub, on suur tuul ja prügikeeris. tõeline, väike keeristorm.. meie silm all. kuid see tuul keerutas meile niisama ka palju prahti silma. teine asi, mis kiires korras meenub, on hämmastavalt suur hulk tänavamoosekante. mõned tõesti head, teised...jah. põhjus oli ilmselt selles, et seal toimus mingi teatrifestival. või midagi sinnakanti. nüüd saame ikka tõelist ööelu näha. Avingonis saame ka väga huvitava ajalootunni osaliseks tänu Aminole. mina küll oma kooliajast ei mäletanud, et me sellest oleks kuigipalju rääkinud. Paavstide omavaheline võimuvõitlus. ei, kindlasti rääkisime, kuid see jäi millegi muu varju lihtsalt.
üks värvikamaid mälestusi on kindlasti ka pidu bussi kõrval:) kus isegi turvamehed tasakesi varvast keerutasid:) meeleolu on ülev. bussis alustan tõsise misjooniga, nimelt tuleb kõik paksuks nuumata:) püüan neile oma küpsiseid sisse sööta. õnnestub lausa suht edukalt:) selleks ajaks oleme Ingaga kuidagi märkamatult headeks sõrannadeks saanud. eks reisil käigi need asjad kiiremini. aga jah, valmistume viimaseks ööks bussis.
Kuues päev, 25.07.2004 (Cluny ja saabumine Taizé'sse )
hommikul ei suuda ma silmi enam avada. saagu, mis saab, minul on uni!!! ja nii jääbki pesupeatus vahele, sest ma ei saa tegelikult läbi une enam arugi, mis toimub.
peagi jõuame Cluny'sse. see on Taizéle kõige lähem.. linnake. korrladame seal juba harjumuseks saanud hommikupalvuse piiblilugemisega. seejärel lähme linna avastama. selles linnakeses olevat kusagil ka supermarket, mida asumegi otsima. kõige totakam ja naljakam mälestus sellest kohast on see, kuidas me Mattiase ja Ingaga ootasime ühe kohviku ees Leevit ja teisi, kes sinna WC'sse läksid. lobisesime ja lobisesime. lõpuks kui vaatama mindi, et kuhu nad nii kauaks(mitmed kümned minutid)jäävad, avastas Mati, et seal polegi WCd, tagauks avaneb aga teisele tänavale. seejärel suundusime oma grupi ülejäänud liikmete juurde ja lõpuks, kõik taas koos, hakkasime uuesti supermarketit otsima. kui selle lõpuks üsna viimasel hetkel leidsime, siis läks lahti meie jäätise-saaga:) seal on nimelt odavam osta jäätist karbikaupa. ja seda me teegimegi.. arvutused näitasid, et igaüks saab jäätise ja mõned lausa kaks. Inga saadetakse juba sulgetavasse poodi tagasi ning võidukalt toobki ta sealt veel ühe karbi välja:) kolmandat korda see meil aga enam ei õnnestu. jäätise hind on meeletult odav ja need on head. minule piisas juba kahest, et kõht täis saada, kuid nii mõnigi suutis neid enale vähemat neli tükki keresse keerata.
peagi vantsime tagasi bussipeale ja asume teele. eesmärk on lähemal kui kunagi varem. (loogika;)) bussis läheb kiireks kiireks asjade pakkimiseks, sest midagi ei tohi bussi jääda, see kõik visatakse ära.
Kuues-kaheteistkümnes päev (25.07-31.07.2004): TAIZÈ
kui buss rahvasumma sees vaevaliselt parkla poole liigub, näeme mitmeid lahkuvaid gruppe ja neile lehvitavaid inimesi. mu südames on selline kirjeldamatu tunne, millele ma ei oskagi nime anda. nii kaua olin ma oodanud siia jõudmist. bussis on meil juba kokku lepitud, kes kellega kusail telgis on, ja see, et asjad paneme eraldi telki. natuke aega istume oma suurte pampude otsas bussi juures, sest meil on keelatud end sealt liigutada, kuni Monika tagasi jõuab. lõpuks ta siiski tuleb ja me veame oma kompsud endaga kaasa ning lähme..ühte kohta, kus on pingid. see on varjualune koht mingisuguste suurte majade juures. seal toimub meie vastuvõtt.
oh seda armsat segadust ja meeldivat kaost! minule ja nii mõnelegi veel on see esialgne kaalutaoleku tunne tuttav, kuid uute olijate nägudelt näen nendesamade tunnete märke, mis mind valdasid Pariisis. mõni on päris ehmatanud, mõni on rahulolematu. muidugi mitte kõik. kui see suur sagimine ja endale töökohtade leidmine lõpuks läbi saab, võime asuda oma varandust laagriplatsile viima. oh seda nalja! meie telgiplats asub kõige kaugemas nurgas, lausa vaikimise ala kõrval. kuid pole viga, saabki natuke jalutada:) kuid see rõõm tuleb hiljem. mitte siis, kui me oma meeletu koorma all ägisedes Inga-Beliga koos Leevi sabas tuigume, sest too teab teed. kuid ta teeb väikese valearvestuse(ok see on andeksantav, on ju temagi esimest korda siin!!!). mõtlen tigedalt, et millal ma ükskord õppust võtan, et ei vea nii palju asju kaasa. kuigi..Pariisisga võrreldes on ju asju vähem.. või on??? lõpuks jõuame siiski ka oma telkimisplatsile ja Mattiase abiga saame ka telgi püsti. ja algabki meie eluke Taizés. kindel päevakava ja kindel territoorium.
edasine on lihtsalt... mälestuspilte ja -katkeid. kõike ei saa siia päris kirja panna.. ning nii mõnigi asi on meelest läinud... ja järjekorras ei saa seda ka kuidagi rääkida.
esimene palvus on meeliülendav! kellad, mis kutsuvad palvusele. meeletud rahvamassid:) ja need võrratud laulud! tõeliselt ilus. aga jah.. eks sekeldused olid ka kohal ju... nimelt kaotasime me Ingaga teineteist silmist ja nii õnnetult, et ei leidnudki üksteist.. enne kui väga tüki aja pärast.. esimese öö veedame me oma pisikeses telgis oma asjade..osade asjade otsas, sest suuremad kotid oleme me juba telgi ukse taha jätnud..jube kitsas. selge oli see, et teine telk tuleb ikka ka püsti panna.
hommikul on raske ärgata... sest niiii hea oli ju pikaliolles magada. lõpuks ometi! hommikul veab üks eriti uniste silmadega kamp end vaikuse ala nurka kohale ning asub Piiblit lugema. märgin ära et terve Taizés oleku aja oli teemaks kiusatus... igatahes..seejärel läksime hommikusele palvusele ning pärast selle lõppu saime hommikusöögi. see oli igal hommikul täpselt üks ja sama, saiake, või ja šokolad. ning loomulikult kakao! natukese aja pärast suundub igaüks oma piibli- või töögruppi. mina, Verru ja Ingrid olime valinud täispikad piibligrupid ehk siis ilma töötamiseta. loeng oli lahe, sest meie õpetaja, vend John oli tõeliselt äss tüüp:) räägib vabalt vähemalt.. ma ei tea tegelikult... aga ühesõnaga.. väga paljusid keeli. ja see polnud mingi igav kuiv loeng, pigem väga humoorikas ja lahedate näidetega ilmestatud. pärast seda tuli meil moodustada väikegrupid. Veronika ja Ingrid olid mõlemad grupijuhid ning nii ma siis läksingi Verru gruppi. lisaks meile olid selles grupis veel kolm britti, kaks rumeenlast ja üks eesti tüdruk ka veel. selle grupiga pidime siis igal pärastlõunal uuesti kohtuma ja arutama meile antud küsimusi. et vältida jälle ärakadumist, on meil nüüd Ingaga kokku lepitud kindel koht, kus kokku saame, kuid mingi nipiga õnnestub meil ikka ära kaduda. mingi aja peale saame siiski asja jonkama ja meie tavapäraseks kohtumispaigaks saab punkt R.
teine koht, kust alati üksteist leidsime, kui söögisabas ära kadusime, oli karussell ehk siis meie söögilaud. esimene kord läks minul selle kohaga nigelasti, ma kaotasin teised silmist..ja jäin täitsa üksi. väga õnnetu oli olla. tegelikult sai selle karusselli lähiümbrusest, sellest kreegipuust, müürist, kiikedest ja dušikabiinisest (sutsi-satsi-sutsi-satsi-sutsi-satsaa...) meie sealse elu lahutamatu osa. üsna suure osa oma vabast ajast pärast söömist veetsime me seal. ja jah..see puuke... mille otsast Hendrik ja Leevi meile kreeke tõid. ning teise puu otsast alõtsasid. ning kuidas nad sealt petanque' mängijaid kreekidega pildusid...
veel üks koht, kuhu end mitu korda lausa unustasime, oli vaikuse aed. see koht..on nagu paradiis maa peal. olgugi, et vesi neis tiikides oli peaaegu seisev...ja need nägid ka nii välja. olgugi, et see kosk seal on tehislik. ma pole end kunagi tundnud õnnelikumana, kui seal sillal istudes ja lihtsalt olles. vaevu vaevu panin ma üldse ümbrust tähele... aga see, mida märkasin..tegi tuju veel paremaks... mitmel korral juhtus nii, et vaikuseaiast naastes avastasime suure ehmatusega, et kell ongi juba pool neli, piibligrupid algasid sel kellaajal.
mõnikord istusime ka telkide juures ja vestlesime. ka onu Heikiga. väga huvitav on rääkida inimestega, kes tõesti..on targad ja tema seda kahtlemata on. jah, tal on omamoodi terav huumorimeel, kuid sellega saab hakkama:) heh..armastuskirjade teema oli eriti lahe:') lõppes sellega, et ta teatas, et nüüdsest peab poiste kirjakastidel silma peal hoidma. telkide juures suhtlesime rohkem ka teiste meie grupi liikmetega, keda muul ajal väga tihti ei kohanudki.
võimsa elamuse sain ka vaikuse kirikust. kui me sinna sisse astusime ja ma seal sesin, siis ma lihtsalt adusin Jumala Vaimu ligiolu kõigi oma meeltega. see oli nii tugev, et tundus, et sellest võib vabalt käega kinni haarata... ning..kuulsin seda raudselt! võimas! üldse see väike vana Taizé külake.. nii ilusad vanad majad.. ja lilled tänaval.
duši all käimine on täiesti omaette ooper. selleks, et saada sooja vett, peab ärkama vara. aga siis on õhk veel väljas niiiii külm:S ja ..pealegi, seda tuleb teha ju enne meie endi hommikust piiblilugemist.. seega, niigi varajasest ärkamisest saab väga varajane ärkamine. ja duši all käies on terve rida oma reegleid, mida jälgides saab selle protseduuriga kõige mugavamalt toime... nimelt.. soe vesi on alati kõige kaugemates duširuumides(kuhu ma küll kordagi ei jõudnud..sain ka kõige lähemas hakkama), kõige mõttekam on minna kõige viimasesse kabiini, sest seal on taaskord, kõige soem vesi..ja pealegi, see on ainuke, kust ei voola läbi teiste kabiinide pesuvesi...
mida lõpupoole, seda kurvemaks läks minu olemine. paar viimast päeva tunnetasin lahkumise lähedust nii tugevasti, et võttis lausa pisara silma. mõte, et kõik see seal muutub vaid mälestuseks... et need inimesed, kellega olin kogu selle aja ninapidi koos, keda olin õppinud usaldama, kellest hoolisin, keda olin harjunud tõesti iga päev nägema...et ma nüüd enam ei kohta neid..
eriti härdaks läks meel muidugi viimasel õhtul... käis meeletu pakkimise sagin. meie Ingaga nägime suurt vaeva, et oma kotid kõik uuesti kokku pakkida ja kaotsiläinud asjad üles leida. väärtuslikud asjad tuli LaMorada'st ära tuua...omaette hirmus ettevõtmine! ja siis... see viimane õhtune palvus. küünaldega. kogemus, mida on lihtsalt võimatu sõnadesse panna. need, kes olid seal, need teavad ja mõistavad ehk. pärast palvust oli meil bussi väljaõiduni veel paar tundi aega. nimelt me lahkusime öösel, et vältida seda pühapäeva päeva suurt sagimist. pärast palvust nägime Ingaga maailma kõige ilusamat kuutõusu. see oli punane... nagu veri..ja tõusis mägede tagant. alguses arvasime ekslikult, et see on päikeseloojangu viimane kuma, kuid siis mõistsin ise ka, et sealt ju päike tõuseb... jah... täiskuu... siis istusime veel natuke niisama Mati ja Ingaga R'is. see oli ka üks koht, kus me lisaks lihtsalt kokkusaamisele oma õhtud pärast palvust veetsime..kuni nightwelkome'ni, ehk siis niikaua, kui meid sunniviisiliselt magama aeti. viimasel ööl ei saanud meid enam telkidesse ajada, küll aeti aga bussi juurde...
Kolmeteistkümnes päev, 01.08.2004 (Grindelwald ja Šveits)
äratus on taaskord häbiväärselt vara, eriti arvestades kellaaega, mil me Taizést sõitma hakkasime. aga see koht on lihtsalt võrratu! tõelised lumised mäed(kaugemal ja kõrgemal loomulikult) ja väike maaliline Šveitsi väikelinn. šveitslased tunduvad tõelised marurahvuslased olevat, kõik kohad on lipukesi täis.. hiljem selgub siiski, et selle põhjus on iseseisvuspäev. läbi linna jalutades löövad kõik poodide vaateaknad hinge suuri ja sügavaid haavu... viimasepeal matka ja mäevarustus, hinnad loomulikult üüratud. hinnad ongi seal metsikult soolased. kui me lõpuks kuhugi turismi infopunkti jõudsime, siis selgus, et mäkketõus gondliga läheks väga väga kalliks. minul oli see võimalus välistatud, mul polnud ju sentigi šveistsi raha. õnneks siiski meie kamp otsustas jalgsi minna.
võtsimegi siis kohe asja tõsiselt käsile ja ronisime kõik esimesest nõlvast üles..läbi kellegi hoovi vist.. ja oh seda nalja, üles jõudes avastasime, et need, kes mööda teed ringiga tulid, jõudsid samal ajal...
meie otsisime siis endale väikese varjulise koha, kuis sõime hommikust ja pidasime oma traditsioonilise palvuse. ning seejärel hakkasime meiegi mägede suunas astuma. köisraudteel oli 3 peatust, me arvutasime, et kui me esimesse välja jõuame, siis oleme suure asjaga hakkama saanud. niisiis, meie kambas olid Inga, Mattias, Leevi ja Hendrik. suuna võtsime enam-vähem köisraudtee järgi. kuid ega seal muud olnudki, kui lihtsalt mööda teed minna, mis mägede vahel lookles. varsti nägime juba ka teisi eestlasi, kes teatasid, et esimene peatus on kohe sealsamas. kuna teadsime, et esimene kõige pikem vahemaa oligi, astusime reipalt edasi ja mõlgutasime juba mõtteid ikka tippu välja jõudmisest. kui me siis sinna "esimesse" kohale jõudsime, selgus, et see on lihtsalt kas mingi pöördekoht või midagi taolist..peatuseni oli veel ikka päris paras maa. tatsasime siis aga edasi. mingil ajahetkel toimus meil ka loomulik kadu. nimelt otsustas Hendrik, et kuna ta on juba korra varem Alpides käinud, siis ta ei viitsi üles ronida ja jäi ühe suure kuuse alla pingile Harry Potterit lugema.. meie teekond aga jätkus. see oli suht väsitav, vähemalt minule, kuid meeleolu oli suurepärane ja seltskond ka:) kuna ilm oli erakordselt kuum ja päike lõõskas... ja meie veevarud olid kahanenud nullini, siis otsustasime minna ühest teeäärsest talust vett võtma. seal olid väga abivalmid ja vahvad inimesed. onu oli isegi tõelistes traksidega põlvpükstes ja värviliste põlvikutega!!(oletan, et suure pidupäeva puhul) sealt edasi oli meil ka veega muretu, sest tabasime ära, et iga maja juures on allikas. ja maju seal siiski oli. isegi heina tehti mäenõlvadel. ja lehmad olid ka, kuigi neid me nägime alles päris lõpus, teadsin ma, et nad on olemas seal kusagil.. jahutust leidis näiteks Leeivi veel ka väikeses mägiojas..ja siis ühe teeäärse lehmade jootmiskoha juures kallasime me kõik üksteist läbimärjaks:) ning tegelikult..siis..et me jõudsimegi sinna üles välja. lõpp oli küll suht raske juba ja kuna me teadsime, et meil hakkab aeg otsa saama, siis läksime nii kiire tempoga, kui vähegi suutsime. lõpus läksime isegi lauldes:) (Oh Happy Day'd) ja oh seda tunnet seal üleval!!! see oli umbes taoline, kui pärast esimese ERNA matka lõppu... tõeline enseületus..natuke teistlaadi, füüsiliselt mitte nii raske jne...kuid.. ma polnud oma elus veel iialgi nii kõrgel viibinud! 2168 meetrit merepinnast!! kasutasin juhust ja helistasin sealt ülevalt ka koju vanaemale:) siis itusime maha ja sõime natuke, mitte et mul absoluutselt isu oleks olnud...aga teadsin, et neil oli õigus mind sööma sundida...
allaminekuga läks väga kiireks..alguses lausa jooksime(mis sellest, et see oli eriti ohtlik!), kuid siis jõudsime kuidagipidi järgi Heikile ja Signele, kes meist eespool olid läinud, kuid keda me millegipärast ka seal üleval näinud polnud, ja Heiki keelas jooksmise. tänu taevale, sest ei läinud kaua aega mööda, kui ma suutsin auku astuda ja päris valusa kukkumisega hakkama saada. tulemuseks oli üks enam-vähem terve jalg(mis hiljem osutus hoopis rohkem viga saanuks:( ) ja teine jalg, mida ma siis juba lonkasin... selle õnnetuse pärast muutus ka tempo.. ja kuna teised mind ei hüljanud vaid järgi ootasid, siis jäime me ka natuke (u 10 minutit) bussi peale hiljaks..ja saime sellise sauna... ebaaus!!!
hiljem läksime veel kusagil teises linnakseses ujuma. seal oli meil Ingaga eriti naljaks kokkupuude kahe kohaliku noormehega.. kes ei saanud mitte aru, kust me pärit oleme... ikka Ameerika ja Ameerika... :') natuke hirmutavad olid nad ka..sest siukesed nolgid olid..ja me olime kaks väikest tüdrukut..täitsa üksi..täitsa võõras linnas ja täitsa võõras riigis ju... ujumas käidud, jätkus meie sõit. kuid eks see reis ja kindlasti ka mäed olid oma töö teinud.. väsimus oli üüratu.
õhtul nägime veel võrratut ilutulestikku(oli ju isesesvuspäev)... ning..seejärel jätsimegi Šveitsi selja taha. ööga läbisime Saksamaa nurgakese ja järgmisel päeval jõudsime Prahhasse.
Neljateistkümnes päev, 02.08.2004 (Prahha)
eriti varajasel hommikutunnil poetatakse meid ühe suure kaubanduskeskuse... või oleks lausa õigem öelda kaubanduslinnaku... keskele maha ja antakse vaba aega..palju. kuid oh seda üllatust, kõik poed on veel kinni. tuju on ka..kuidagi nukker. selline tõeline väsinud tagasisõidu tunne on. meenub Berliin, milline pettumus see linn oli..põhjuseks just see, et olin seal tagasisõidul... nüüd... Prahhat olin ju nii pikkisilmi oodanud..kas tõesti oli ajalugu kordumas???
lõpuks saime siiski toidupoodi sisse ja ostsime endale kõike head ja paremat kokku, sest tšehhi raha oli ju kõik veel kulutamata:) seejärel suundusime oma hotelli, mis osutus oodatust hoopis meeldivamaks. pärast esmast puhkust ja ringutamist asusime Ingaga teele linna suunas. selleks tuli meil kasutada metrood ja kõigepealt leida üles metroojaam. saime selle kõigega ilusasti hakkama..st lõpuks. alguses olid väikesed viperused. üks onu juhatas meid otse lõpp-peatusesse... kuid sellest polnud ka hullu, sest finally me jõudsime linna. ja seal siis tatsasime ja tatsasime. Karli sild... kammisime selle ja kõik sealsed tänavakaubitsejad hoolega läbi ja asusime muid vaatamisväärsusi otsima. just vahetult enne raekojaplatsi jõudmist, pärast ühe eriti huvitava restoraani vaateakna silmitsemist kohtasime Mattiast ja Leevit. koos nendega veetisme natuke aega raekojaplatsil(mis nägi totaalselt teistsugune välja kui jõulude ajal!!!) ja vaatsime ära kellamängu. seejärel suundusime uuesti sillale, poisid läksid oma teed ja meie Ingaga sisseoste tegama. kui lõpuks mitme tunni möödudes kõik kingitused ostetud said, asusime põdra otsinguile. siis ühe konkreetse monumendi, millega mul meeldivad mälestused seostusid. pärast kõikvõimalikesse urgastesse sattumist ja teeküsimist jõudsime kurvale järeldusele, et seda kohta pole seal.. vähemalt, ei suutnud me seda leida. peab mainima, et üldse, see oli hoopis teine Prahha kui see, kus ma pooleteise aasta eest käisin. nii hirmsasti andis tunda see, et kaasas pole Indrekut või kedagi teist, kes linna tunneks ja seal siis ringi juhataks. seega ..pärast ühe teise skulptuuri juures pildi tegemist suundume tagasi metroojaama otsinguile, et minna end mõnusas pehmes voodis korralikult välja puhata..ja eelkõige, et enne seda tõeliselt meeldiva sooja dušši alla minna...
metroojaamas avastame, et meie holega kokkuhoitud fotokaadreid on lausa liiga palju järgi jäänud.(üheks põhjuseks kindlasti ka see, et Prahhas unustasin mina oma fotokale batareid sisse panna..) mõtlesime siis et teeks kohalikus metroos ka endast pilti. aga see onu, kellel palusime seda teha, jooksis kätega vehkides minema!!! see oli väga ehmatav ja üllatav, kuid seepeale astus ligi üks teine meesterahvas, kes kogu seda üritust pealt oli näinud ja pakkus, et teeb ise meist pilti:) kui lõpuks oma peatusesse jõudsime taipasime õudusega, et me ei mäleta enam, kuidas hotelli tagasi saada..ja õues kiskus juba hämaraks... ja see kant meenutas umbes mingit Lasnamäe kaugemat nurka..mitte küll nii ebasõbralik inimeste poolest, neid oli eriti vähe... kuid lihtsalt..siuke õudne. õnneks siiski keegi juhatas meile õige teeotsa kätte ja nii jõudsimegi õnnelikult tagasi hotelli, kus peale pesemist õndsasse unne vajusime.
Viieteistkümnes päev, 03.04.2004 (Tšehhi ja Poola teed..)
hommikul...magasime sisse!!! õnneks siiski mitte liiga hullusti... korrastasime end... selles mõttes.. nii palju, kui seda teha andis, sest neid äramagatud soenguid vaadates... oh jah.. igatahes.. siis läksime sööma. hommikusöök oli suhteliselt rikkalik, ent mitte kuigi maitsev. hommikusöögi lauas kuulsime, et meie noorukite kambake oli öösel päris kõva prallega maha saanud... ja sellega paljude ööune rikkunud... õnneks olime meie nii kauges koridorinurgakeses, et meieni polnud midagi kostnud. aga jah.. unised olid kõik..eesotsas loomulikult pidulised ise...
kompsud uuesti kokku pakitud ronime uuesti bussi peale. ees on ootamas kõige nukram teelõik..poolteist päeva puhast sõitu läbi Poola. ja tuleb ära märkida, et kui minnes ei tundu Poola teed poolti nii jubedad, kui nende kuulsus on, siis Euroopa kiirteedelt naastes... mul oli tõsiseid probleeme sellega, et seda nappi hommikusööki endas hoida. aga jah.. niis see sõit siis läks..ilma eriliste suurte vahejuhtumiteta... bussis vaatsime multikaid, väga armsad olid!!! ja muud nagu eriti ei toimunudki... vähemalt.. minul selle kohta sügavamad mälujäljed puuduvad... siiski.... jah Varssavist läbisõites..tekkis küll tunne, et keeraks otsa ringi ja alustaks kõike uuesti! õhtul valmistusime oma viimaseks ööks bussis...
Viimane, kuueteistkümnes päev, 04.08.2004. (Baltikum ja kodu)
hommik... viimane. viimane peatus bensiinijaamas. viimane võimalus näha neidsamu uniseid nägusid.viimane hommikune piiblilugemine
jah... jõudes vist Leetu... teeme veel viimase suurema pildistamise.. ja need, kes tahavad Pärnus ja varem maha minna, pakivad oma asjad bussis ettepoole... appi kui nukraks juba kisub... viimased andmete vahetamsied.. saan poiste käest tagasi oma plaadikoti, mis enamiku reisist nende valduses olnud... korjan oma suveniirid Verru kotist kokku... nii, kui üle Eesti piiri jõuame, hakkab hullumaja peale.. ERNAni on ju vaid kaks päeva.... ja kõik on sassi löödud.. ... ....
ja siis jõuamegi juba Pärnusse. hüvastijätt. kartsin, et see saab olema minupoolselt pisaraterohke, kuid ei olegi. pisarate asemel on hoopis haigutav tühjus mu hinges. inimesed, kellega koos oled viimased nädalad veetnud ja kellega väga lähedaseks saanud... ei mahu veel pähe, et neid enam ei näe. ei ei ei... mis tähendab, et ei näe!!! loomulikult me ju veel kohtume.. kuid..jah, mitte iialgi enam samasugustes oludes... õnneks pole kõik veel maha läinud..
jah.. bussis on nüüd ruumi lahedalt..kuid.. see ei lohuta... peagi jõuame Tallinna.. ausalt paeb tunnistama, et siis ma juba ootan reisi lõppu, et saaks kiiresti koju ja teistele rääkima ning tänu sellele reisi uuesti läbi elada... ja saaks ometi kõik pildid ilmutatud! kui vanaisa mulle ja Verrule bussipeatusesse vastu tuleb... alles siis hakkan vaikselt mõistma, et see ongi läbi... nii kiiresti ja märkmatult...
SEE OLI ELULAHE REIS!!!
tänud kõigile, kes selle nii meeldejäävaks aitasid teha!!!
