KOMI reis 01.01.-09.01.2006

uusaasta öö. kell lööb kolm ja Triin tatsab vaikselt läbi lume kodu poole, et seal arvuti taha maanduda. kella viie paiku ajab (une)-Mati ta siiski magama. olgem ausad, kaheteistkümne tunni pärast väljub Balti jaamast rong Moskvasse.. hoolimata sellest, et Triinu see absoluutselt ei vaimusta, saab ka tema selle peal olema.


Esimene päev, 01.01.2006 (Tallinn-Moskva rong)


hommikul tõden, et taaskord on mul kõik asjad pakkimata. kuhjan kiiruga esimesed ettejuhtuvad asjad seljakotti.. soovitatavalt kõik vähegi soojad riided kaasa -- Venemaa ju ikkagi. ikka veel ei saa ma aru, mis asi mind ometi sunnib sinna minema. ei taha ei taha ei taha!!! need on ainukesed mõtted mu peas. siiski, üks mõte on veel: MILLAL MA ÕPIN, ET ASJAD TULEB EELMISEL PÄEVAL KOKKU PANNA!? niisiis.. mõned napid tunnid pärast ärkamist suundungi juba oma kodinatega jaama suunas. vaikselt südames on mälestus sellest, kuidas kord, poolteist aastat tagasi..imekaunil suvepäeval sai sealtsamast üht teist reisi alustatud.. njah.. ja nüüd siis ronin keset kõige külmemat talve Venemaale! ja veel rongiga!!!
peroonil tabab mind paanika: seal ei ole ühtki inimest, kellel oleks peas Komimaale mineva misjonäri nägu! siiski, peagi hakkab meid rohkem kokku tilkuma ja süda vähemalt selles osas rahul, et kõik inimesed on kohal, kes Tallinnast rongi peale tulevad. väikesed sekeldused vene keelt kõneleva vagunisaatjaga klaaritud (ta kohe väga tahaks mind suruda ühte kupeesse kolme mehega... protesteerin ahastavalt. lepime kokku, et saadan Tapalt peale tuleva Gunni enda asemel sinna kupeesse ja kõik on jälle ilus), võib meie teekond alata.
pole midagi öelda! rong on väga kena ja mugav. kohe alguses pakutakse meile teed ja kohvi. rahvas siblib ringi ja sõbruneb vaikselt. Tapalt tuleb veel meie rahvast peale ning minu ja Mariliisi kupeesse saabuvad Laura ja Liis.
rong on üks hämmastav asi ikkagi! me muudkui avastame seal uusi ja põnevaid asju..nagu väikesed lapsed! näiteks seda, et vagunit köetakse briketiga. restoranvagunit käime ka kaemas. täitsa asjalik:) ega meil midagi väga tarka teha ei ole, jõlgume niisama, teeme endale esimesed pakitoidud ja valmistume vaikselt paari tunni pärast saabuvaks piiripunktiks. vene piirivalvurid on parajad totulotud! nad sunnivad Merlinit neile päris põhjaliku saksikontserti andma! meie kupees Laural käed värisevad juba seda kuuldes, kuid õnneks saame meie niisama sõimata ja flööt ei kutsu esile nende täiendavat tähelepanu.
esimene öö rongis. üllatavalt mugav! erinevalt bussist saab siin ju vertikaalasendis magada:) ainukesed asjad, mis meeletult häirivad, on tappev kuumus ja aknast vilkuvad tuled. siiski, peagi uinume sügavalt, sest eks eelmise öö pidustused annavad tahes-tahtmata tunda.



Teine päev, 02.01.2006 (Moskva-Kotlase rong)


hommikul tervitab vagunisaatja meid järsu ukseavamise ja täistulede näkku suunamisega. seletab ka midagi vene keeles..kuid see läheb meie unistest kõrvadest mööda. arvatavasti teatas ta tualettide peadsest sulgemisest.
niisiis, tere Moskva! oodatult hall ja sompus. osa meie gruppi jääb sinna kauemaks, meie siiski vaid paariks tunniks, kuid sedagi on liiga palju. luusime natuke raudteejaama lähiümbruses ringi ja siis asume ootama oma järgmist rongi, mis viib meid Kotlasesse. rõõmuga avastame, et oodatud platskaardi asemel on meil seegi kord kupeed. kurb oli vaid see, et kolm meie seltskonnast olid pagendatud viimasesse vagunisse ja uksed vahepeal lukus..
aega kasutasime nutikalt, mina ja Mariliis üritasime õppida ja siis tuututasime niisama ringi. õhtul oli meil kõrvalkupees mõnus palveosadus ja pärast seda väga meeleolukas aliase mäng. et siis, kes veel ei tea, kes on väikese lehma poeg või mis saadus tuleb kana alt välja... te ei aimagi, millest ilma jäite;)
valmistume järgmiseks ööks rongis.


Kolmas päev, 03.01.2006 (Kotlas, Sõktõvkar)


kas tõesti juba Kotlas? oot oooot!!! miks rong nüüd siis tagurpidi sõitma hakkas? kas me läheme Moskvasse tagasi? ei saa olla, et me lõpp-peatuse maha magasime! loomulikult ei saa:) Kotlases on lihtsalt kaks peatust ning peagi jõuamegi õigesse kohta.
vaatepilt, mis seal avaneb, on hämmastav -- aeg justkui oleks seisma jäänud. see ei ole mitte minu lapsepõlv vaid mu ema oma! olen seda kõike näinud kusagil vanadel mustvalgetel piltidel.. üldmulje on nukker, räämas ja lagunev.. aga venelik. palju meil seal teha ei ole, seega saabume üsna peagi kõik tagasi raudteejaama, et oodata viimast rongi, mis meid õhtuks Sõktõvkari kohale viib.
see saab olema meie esimene kogemus platskaart vagunitega:) kuid selleni on veel mitu head tunnikest.. samal ajal teeb rahvas tutvust veidrate vene limonaadide ja jäätistega.
niisiis saabub lõpuks ometi aeg minna rongi peale (mul ei saa neist ikka veel küllalt!). seal on vabadust rohkem kui kupeedes ja me naudime seda, olles kambakesi igal pool koos. aega sisustame ohtra uno mängimisega ja linnu-loomaga (no teate küll, see mäng, kus tuleb algustähe järgi asju kirjutada aja peale). ma ei oleks iial suutnud uskuda, et üldse suudan unot mängida.. ja veel nautida seda:) aeg kulgeb omasoodu ja meie sihtmärk aina läheneb. häiriv on see, et iga mõneteist minuti tagant on 20 minutused peatused, see tähendab, et kambrike koridori otsas on rohkem lukus kui lahti(tualett-kambrike siis). aga ilma suuremate vahejuhtumiteta saabume selle päeva viimase tunni sees Sõktõvkari, kus meid tervitamas... ei olegi kedagi! põhjus lihtsalt selles, et rong jõudis üle poole tunni varem kohale.

meie lahked vastuvõtjad saabuvad aga peagi ja meid viiakse autodega meie ööbimispaika, mis on lausa hämmastavalt ilus ja lahe internaat. hiljem selgub, et pigem lastekodu, kus juures tegutseb ka kool. niisiis, kõik, kes me ootasime ööbimist kooli võimlas, jäime pika ninaga! majutus oli kahestes tubades, magasime voodites..isegi voodipesu oli meile olemas seal! ja no... dušš oli juba lausa luksus, kuigi veel oli imelik lõhn ja hambaid pestes avastasime ka kummalise maitse. aga see ei kustutanud meie siirast rõõmu pesemisvõimaluse üle.


neljas päev, 04.01.2006 (Sõktõvkar)


magama saime umbes ühe-kahe vahel ja hommikune äratus tuli ääretult liia vara kaela! 8:20 pidi meile vastu tuldama. kõik oli ilus selle hetkeni, kuni me Mariliisiga sinna labürintsesse majja lootusetult ära eksisime ja tubli 5 minutit hilinesime..ja seetõttu kõik bussist maha jäime. aga samas, natuke positiivne tagajärg oli ka sellel: edaspidi viidi meid hommikul tellitud bussiga kohale.
kohalikus Elu Sõna koguduses, kus konverents toimus, ootas meid väga sümpaatne vastuvõtt: iga osaleja sai mapi, mis sisaldas kirjablokki, pastakat ja postkaartikomplekte Komimaast! ja konverents, mis tegelikult juba eelmisel õhtul alanud oli, võis ka meie jaoks avalöögi saada.
alguses oli kohalik ülistus, kahjuks ainult vene keeles ja ka sõnu ei näidatud, seega raske oli sellest aru saada, eriti unise peaga. järgmiseks teatati, et nüüd tulevad lavale end tutvustama eestlased, selline, tagasihoidlik ja rahulik rahvus... seda nad veel said kahetseda, et sellist asja lootsid!
otseloomulikult, polnud eestlastel midagi ette valmistatud, meil polnud rahvariideidki kaasas! laval improviseerisime kiiresti vene diskodümpsu saatel Silver Koidu versiooni kaerajaanist ja terve saal tantsis kaasa, seega ma arvan, et me meeldisime neile:)
samal päeval tutvustasid oma rahvusi veel marid, handid ja neenetsid. erinevalt meist, olid nemad väga valmistunud ja programmid olid põhjalikud. hommikusel koosolekul jutlustas meie endi au ja uhkus Algis ja tegi seda lausa vene keeles. süüa saime me väga hästi ja lõunasöök oli muhedalt üleval kohvikus koos soomlastega. hoolimata kõigist meie kassi- ja koeraliha naljadest sõime vähemalt meie Mariliisiga väga isukalt seda liha, mida meile seal pakuti.
pärast söömist olid seminarid, millest esimeseks valisin "Your future", mida viis läbi üks soome onu. eeldasin üht sellist rahulikku ja muhedat soomlast. heh, looda sa:) see onu kisas nagu mõni ameerika jutlustaja! aga seminar oli hea. väga hea. järgmisena Silveri seminar ülistusest, mis kahjuks läks minu jaoks suuresti kaduma, sest mu vene keel on vägagi puudulik.
seejärel oli meil veidike vaba aega, mida kasutasime linna peaväljakul käimiseks, kuhu oli päris paras jalutuskäik, kuid see oli lõbus, sest meie seltskond oli ääretult ülemeelik: pidev lumesõda, iga kolme sammu tagant oli vähemalt üks inimene kusagil hanges külili.. peaväljak oli hämmastav! suured jää ja lumeskulptuurid, nääritaat ja Snegurotška, kõikvõimalikud erinevad koerad... ja uhke suur tuledes kuusk.
pärast pikka jalutuskäiku ootas kell kuus meid õhtusöök. mis oli kerge pettumus: kolm supilusikatäit makarone, mis maitsesid nii, nagu neid oleks nõudepesuvahendis leotatud ning mis hammaste küljest tulid raskemini ära kui iiris! aga samas polnud hullu, lõunasöök oli olnud nii rikkalik, et nälga ei jäänud ja pealegi, 3. magazin oli meie kodule väga lähedal... etterutates võib öelda, et sel õhtul korraldasimegi esimese massirünnaku sinna poekesse. aga tagasi konverentsi juurde! pärast õhtusööki tuli õhtune koosolek, kus rahvused veel end tutvustasid ning seejärel meie Mari mänge korraldas.
sel õhtul oma ööbimiskohta saamiseks pidime seiklema kohaliku ühistrantspordiga (täitsa lõbus oli!) ja seejärel ründasime poodi... kohalejõudes pidime tegema nuudlipeo:) nuudlipidu muundus aga hoopis piinlike lugude jutustamiseks. idee algataja oli otseloomulikult Hanna-Kerli, kes rääkis üksi rohkem lugusid kui kõik teised kokku, ja naerda saime ohtralt üksteise üle! siiski... Algis ja Hanna olid ületamatud... no kes viskab wc's pastaka endale püksi ja siis unustab selle sinna!!!! igal juhul, varakult magamaminemisest ei tulnud midagi välja. pärast seda, kui meiega riidlemas käidi, et me ei lase lastel magada, koristasime end oma tubadesse.


viies päev, 05.01.2006 (Sõktõvkar)


topelt äratuskellad õigustavad end 100% sest uni on magus. siiski, kiiresti üles ja pesema.. seejärel ootab meid aga tellitud buss, et kohale viia.
hommikul jälle väike äratustants ja siis söömine. seejärel hommikune koosolek, kus Algis see kord soome keeles jutlustas:) seejärel jälle natuke vaba aega, mida kasutasime erinevatest rahvustest noortega suhtlemiseks..nii palju kui meie vene ja nende inglise keele teadmised vähegi lubasid. sel päeval jagati meid ka gruppidesse järgmiseks päevaks, kui seisis ees küladesse evangeliseerima minek. selle ettevalmistamiseks oli meile antud ka natuke aega,mida me vähemalt üritasime kasutada oma etteaste programmi läbimõtlemiseks ja arutamiseks.
veidike enne seda toimus aga üks väga huvitav vestlus. nimelt istusime väikese eestlaste pundiga saalis ja arutlesime, et huvitav, miks me seal oleme. ja kõik tõdesime, et me ei tea veel, kuid ilmselgelt on see Jumala kindel plaan ja tahtmine. ainus, mis mulle väga hinge kripeldama jäi, oli see, et kõik rääkisid, kuidas tunnevad, et Jumal on väga eriliselt nendega seal. mina seda aga ei tundnud.
niisiis, pärast ülikiireid draamaproove algas teise päeva õhtune koosolek, kus ülistust tegi eesti tiim. ja see koosolek sai elumuutvaks! ma sain Jumalalt sellise vastuse ja kinnituse, et endal oli ka raske uskuda. sellest hetkest alates hakkasin ka mina nägema, kuidas Jumal tõepoolest oli terve selle reisi aja nii lähedal olnud meile, kuidas kõik raskused meie teelt kõrvaldati ja kui hoitud me olime.
koosolek venis väga pikaks, nii et jäime viimastest bussidest maha. seejärel mahutati meid kõiki, kes me eestlased internaadis ööbisime, ühte väikesesse mikrobussi ja kimati meid magama.



kuues päev, 06.01.2006 (väljasõit küladesse)


hommikul keegi tädi tuleb ja koputab meid palju varem üles, kui me plaanisime ärgata. kuna me aru ei saanud, mida ta meile täpselt ütles, siis uinume vaikselt edasi. ärkame oma mobiili äratuste peale ja uimerdame vaikselt ringi. igaks juhuks küsin koridoris askeldavalt Mailylt, et mis see tädi tahtis. see kõik, mis tema vastusele järgnes, meenutas filmi "üksinda kodus" üht stseeni, kus pere kaootiliselt majas ringi tormab ja suvalisi asju suvalistesse kohvritesse pakib. hästi, nii hull see tõesti ei olnud, kuid natuke siiski. nimelt teatas Maily, et tädi oli käskinud kõik asjad kokku pakkida, sest need poisid, kelle tubades me magasime, tulevad sel päeval tagasi ja me peame teisele korrusele kolima. veel mainis ta, et kõik teised on juba valmis. siiamaani on mulle mõistatus, miks ma just eellmisel õhtul koti peaaegu tühjaks tegin ja kõik asjad mööda tuba riiulitel ja laudadel lahtipakitud olid. hämmastav oli see, et me lausa jõudsime!

niisiis toimus sel päeval konverentsi praktiline osa ehk evangeelsete ürituste korraldamine erinevates Komi külades. minuga ühes grupis olid veel: Algis, Mari, Riho, Marit, Olga ja Merlin. meie plaan nägi ette venekeelseid ülistuslaule, eesti keelseid jõululaule, kaht lühidraamat ja väikest sõnalist osa. arvestades seda, kui vähe me seda kõike enne läbi olime arutanud ja proovinud, tuli meil kõik ülihästi välja, kuigi Ava mu südame silmad vene keelse variandi refrään oli üks ühtlane mulin, sest selgus, et ega keegi meist ei osanud seda hästi välja hääldada!
pärast läksime sööma samasse külla, kus oli teine eesti grupp juba ees. pärast veel laulsime veidi ja niisama veetisme rahvaga aega ja siis hakkasime oma ülivinge bussiga tagasi loksuma Sõktõvkari suunas. õhtul kuueks me ei jõudnud, kuid samas ei olnud me ainukesed hilinejad.
õhtune koosolek oli ühtlasi ka konverentsi lõpetamine. kõik rahvused käisid jälle kambakaupa laval ja seekord esitasid eestlased väga võimsalt Kunglarahvast... kõige lõpus toimus palvetamine kõigi rahvuste eest eraldi gruppidena ja seejärel laul... kus kõik hoidsid kätest kinni... ja mille sõnad olid midagi taolist, et kui me oleme koos, siis oleme tugevad... pisara võttis silmanurka! tõeliselt ülev ja eriline tunne!


seitsmes päev, 07.01.2006 (Sõktõvkar-Moskva rong)


äratus on öösel! kell seitse peame juba jaamas olema, sest viis minutit enne poolt kaheksat väljub rong. tänan taevast, et vähemalt seekord olen õhtul asjad põhjalikult ära pakkinud ja kõik valmis pannud. ees seisab 26 tundi platskaardiga!!!
rongis, esimene asi, nii kui linad kätte saame: kõik magavad! tegelikult peaaegu kõik, Marit ja Riho trotsivad väsimust ja mängivad magamise asemel laevade pommitamist ja mõned kavalpead käivad magavaid reisikaaslasi salaja pildistamas, kuid suurem osa on sügavas unes.
ülejäänud päev möödus erinevates kohtades suurematesse kampadesse kogunedes ja suheldes. nii oma grupikaaslaste, soomlaste kui kohaliku rahvaga. üsna kiiresti jõudis kätte õhtu, kui siis tegelikult tuli magama asuda. minu esimene öö platskaardiga! päeval magamine ei olnud sugugi raske, sest uni oli võimas, kuid õhtul oli asi tiba keerulisem... alguses läks kõik ilusasti, panin aga kõrvaklapid pähe ja jäin tukkuma, kuid siis äratas miski mu üles ja enam ei aidanud miski... istusin pool ööd üleval ja vähkresin, sest kuumus oli ebainimlik!


kaheksas päev, 08.01.2006 (Moskva, Moskva-Tallinna rong)


hommikune sagimine mööda vagunit. üks rongi WCdest on juba tükimat aega kinni, lõpuks ilmub sealt kena soenguga Algis:) tegelikult... nali nali... temagi ootas seal ukse taga.. terve selle aja, kui mina end veensin, et tegelikult ka, kui ma ei ärka, siis tuleb mõni kuri venelane mind madratsiga ühes rongist välja tirima. siiski, lõppkokkuvõtts jäi meil veel päris palju aega niisama olemiseks, sest tualetid pandi lihtsalt poolteist tundi enne kohalejõudmist kinni -- sanitaartsoon. seda aega kasutasime väga meeldivalt ära selleks, et koos soomlastega natuke ülistuslaule laulda ja palvetada. vot just sellised reisipealsed ja iseenesest tulevad osadushetked koos erinevate rahvuste esindajatega... mulle kõige rohkem meeldivadki!

Moskvasse jõudes paneme oma asjad kuhugi maa-alusesse pakihoidu ja suundume metrooga punasele väljakule. mina, kes ma olin hommikul rongis, oma ülimadalal ülemisel korrusel teinud tõelist akrobaatikat, et sukapüksid teksaste alla saada, vihkasin end südamest, sest oodatud külma asemel tervitavad meid soojakraadid... punasel väljakul jaguneme väiksematesse osaüksustesse, ning meie Mariliisi, Silveri ja Janekiga otsustasime minna Leeninit vaatamat. kahjuks jäi meil kõigi maailma laste sõber aga silmitsemata, sest järjekord on üüratu. selle asemel jalutame natuke niisama ringi ja sõime mõned pliinid ja pelmeenid. seejärel liitusime ülejäänud eestlastega, kes olid endale mugava pesa rajanud ei kuhugi mujale, kui McDonaldsisse...
mis siis muud, kui tagasi raudteejaama lähistele ja sealseid poode kammima. ja seejärel jaamaturule, mis täis odavaid CD-plaate ja DVDsid... samas, kui sa ei taha piraatplaati, siis on sul alati võimalus, loomulikult veidi suurema summa eest, ka originaal osta. samast putkast isegi, niiet pole vaja kaugele minna:) mina ostsin endale kogumiku vene parimatest multikatest ja olen ülirahul:)
seejärel tukkusime natuke aega oma vaksalis aega parajaks tehes, kus mina tapsin vaest Maritit oma juttudega igasugustest ilusatest asjadest.
aina lähemale jõuab aeg, mil saame end kupeedesse rahulikult sisse seada ja viimased paarsada kilomeetrit ühiselt raudteeliipreid loendada..
kahjuks taaskord selgus, et me ei ole mitte ühes vagunis kõik. kuid me ei lasknud end sellest segada.. hülgasime oma kupee ja istusime poole ööni naabervagunis ning võtsime oma maailma parimast reisiseltskonnast veel viimast. asi lõppes sellega, et umbes südaööks oli kogunenud ühte kupeesse 15+1 inimest!!! see, kuidas me sinna mahtusime, on muide väiksem müstika.. suurem küsimus on see, et kuidas seal õhku jätkus!? kuid mingil ajahetkel lendas kõrvalkupeest välja tulivihane vene tädi, kes kisas, et me ei lase tema lastel magada. njah, eks siis ajasime vagunisaatja üles ja palusime end naabervagunisse tagasi lasta. tädil võttis natuke aega, et aru saada, mis külalised, kus, kes...aa teie olite külas..siin..aa.. nojah.. keeras siis ukse lukust lahti ja pomises veel midagi vene keeles, mis mulle väga mõistmatuks jäi.

hommikul kell öö on piir. järsku lööb terve maailm valgeks ja venekeelne jutt. läbi une aiman, millega võib tegemist olla, tänan mõttes Jumalat, et siiski õhtul passi lauanurgale valmis otsisin. peagi saabubki esimene piirivalvur, saab passid..vaatab need läbi, puurib terava pilguga meie padjakaid ja mõmiseb natuke. veel ennekui jõuan tegelikult uuesti magama jääda... tuleb teine onu, piilub taskulambiga meie ülemistesse pagasiruumidesse ja siis seletab midagi vene keeles mulle ja Mariliisile.. mõne minutiga suudab ta meile selgeks teha, et tahab näha ka meie voodite all olevaid pagasiruume. pärast tema visiiti keeran teise külje ja uinun, kuid mitte kauaks, sest siis saabub kolmas vene onu!!! aga nähes meid ja kuuldes küsimust: stooo?? siis küsib, kas saame vene keelest aru..eitava vastuse peale hakkab naerma ja läheb minema. juu ta tahtis teada, mida me seal üldse tegemas käisime. oh.. lõpuks ometi saab magada.
looda sa! vähem kui tunni pärast on uuesti: passid! ah? hmm...ok, Eesti piir. ja uuesti tahavad nad ka meie voodite alla piiluda! tõeline hommikuvõimlemine!!!


üheksas päev, 09.01.2006 (Tallinn)


egas pikka pidu pole, kell pool üheksa hommikul on rong koduses Balti jaamas ja ongi kõik. viimased kiired kallistamised ja hüvastijätud... pisaraid vist keegi otseselt ei vala, kuid kahju on lahkuda küll inimestest, kellega selle veidi pikema kui nädalase reisi jooksul oled jõudnud nii kokku kasvada!
aga..me hoiame ühendust ja ees on palju kohtumisi:)